Minust enesest

Nime Uno  sain koos sündimisega 29.märtsil 1958.aastal Elva linnas. Kohaliku keskkooli õpipinki sain nühkida 11 aasta jooksul 1965-1976. Elva Muusikakooli lõpetasin esimest korda 1973.a. akordioni erialal  ja teist korda 1976.a. saksofoni erialal. Juba kooli ajal hakkasin popmuusika vastu elavat huvi tundma. Esimese koolibändi panime pinginaabriga kokku 1972.aastal.Kui käisin kaheksandas klassis hakkasin mängima basskitarri Elva EPT estraadiorkestris.Tegin seda kuni sõjaväkke minekuni 1977.a.Keskkooli ajal sain kuidagi hakkama ka saksofonimänguga ja seda sain ka Elva Kultuurimaja ansamblis “Flip” praktiseerida. Samal ajal oli kultuurimajas meil ka oma rokibänd “Alfa” , kus panime rõhku Uriah Heepi, Led Zeppelini ja Deep Purple lugudele. Instrumendiks oli mul elektriorel Wermona. Isepäisus viis mind peale keskkooli lõpetamist kodust ära. Võtsin oma “7 asja” ja põrutasin Saaremaale, kuhu sõbrad kutsusid mind restorani mängima. Sain sealt tohutu kooli ja praktikapagasi, mis on mind teeninud tänase päevani. Seal jätkasin kuni sõjaväkke minekuni. Ka sõjaväs tegime bändi juba esimesel päeval ja tänu sellele oli minu elu vene kroonus nagu lutsukomm. Magus ja kestis kaua. Peale sõjaväest naasmist sain Elvas taas kokku vana kooliaegse bändi trummimehe Ain Volmeriga , kes kutsus mind Tartusse Ülikooli Klubi bändi “Meedium”. Läksingi sinna ja mängisin seal klahvpille ja eksperimentaalkorras ka saksofoni. Saksimängijat minust kahjuks ei saanud , kuna alati, kui oli vaja rohkem harjutada, läks mul alumine huul mädanema ja nurjas sedasi nii mõnedki minu tähtsad esinemised. Kuna TÜ Klubi bändis mängisid üliõpilased, muutus koosseis ka üpris tihti ja palju. Lõpuks lahkusin bändist, kui selle põhijõud Ülikooli lõpetasid. Vahepeal jõudsin Tartu  Ülikoolis ka aastakese -pooleteise jagu  juuratarkust koguda, aga küllap  mul siis oli  mingi  huvipuudus  selle valdkonna vastu  ja ma jätsin õpingud  sinnapaika. Umbes pool aastat või natuke rohkem sain osaleda ka EPA klubi ansambli “Vahe” tegevuses. Sel ajal vahetus just Ivar Vigla In Boiliga. Edasi kulges minu muusikutee Elva restorani bändis koos venna Leo  ja vana tuttava Ain Volmeriga. Kidramehed olid mitmed, kes kooseisudes vahetusid:Leo Suurtee, Andres Joamets ja Viktor Loiku. Mingil ajal olin klaveri tagant sunnitud jälle basskitarri võtma, aga seoses klverimängija Guido Kenneri lahkumisega positsioneerisime ennast vennaga jälle ümber. Leo võttis basskitarri(mida mängib tänase päevani ansamblis Chick´n Band), asusin tagasi klaveri taha ja tuli ka teine kidramees . Trummimehed vaheldusid kuni viimaseks trummariks endine Tartu linnapea ja praegune minister Urmas Kruuse.  Selle koosseisuga panime seni kuni bänd läks lõplikult laiali 1991.aastal. Peale seda haigutas minu muusikalises tegevuses 8 aastane auk. Elasin vaid liinil töö-kodu.  Perre sündis ka minu tütreke Grete , kes tänaseks  elab juba omaette.  1998.a. alustas kollektiiv “Kolmen”- kolmemehebänd. Ostsin omale Roland sündi ja panime küllaltki edukalt ikka mitu aastat. Vahepeal olid mul perekondlikult keerulised ajad-lahutasin oma esimese abielu ja erinevaid teid pidi jõudsin lõpuks oma tänase abieluni. Sain omale tubli abikaasa ja meil on uus pere ning selles võrsuvad kaks võrratut poissi Siim ja Taavi. “Kolmenis” solistid vahetusid, kuni otsustasime kidramehega, et paneme kahekesi edasi, võtsime teise nime ja see kestis kuni 2010.aastani.  2011.a. sügisel aga otsustasin jätkata üksi ja vajadusel ka koos venna Leo Suurteega. Siiani on selline valik end igati õigustanud ja tagasiside on olnud väga positiivne. Sain juurde tubli annuse enesekindlust ja usku. Jätkan ikka samas vaimus!

Comments are closed.